3°C

Foto autor Ventspils muzejs

Avaldamise kuupäev 08.03.2023

Liivi ordu lossi näitusesaalis on avatud näitus „Liikuvad pildid. Kinoajalugu Ventspilsis“, pakub ajaloolane Māri Dāvidi pilgu Ventspilsi sõdadevahelisele kinoajalukku.

Esimene maailmasõda on peaaegu läbi, äsja elati nii punast kui valget terrorit. Hoolimata üsna tagasihoidlikest võimalustest üritavad Ventspilsi elanikud kiiresti taastada oma sõjaeelset elu. Tööd jätkab ka kino Kolosseum, kus juba 1919. aasta mais näidatakse mitte just eriti meelelahutuslikku dokumentaalfilmi vastuolulisest Vene impeeriumi endisest Kaitseministrist kindral Vladimir Suhhomlinovist,keda süüdistati tsaariarmee madalas valmisolekus Esimese maailmasõja alguses.

Ventspilsi kinod

Esimestel sõjajärgsetel aastatel kuulus Ventspilsis kinematograafiaõigus ainult kino Koloseumi omanikule M. Rutšinskale, kes maksis selle privileegi eest linnale 60 latti kuutasu. Olukord muutus, kui linnapeaks valiti Kārlis Krievsi,kes alustas võitlust monopoolsete õiguste äravõtmise ja maksude tõstmise nimel. Edaspidi pidid kinoomanikud maksma linnale 20% igalt müüdud piletilt, mille tulemusena laekus linnakassasse senise 60 lati asemel 700-800 latti kuus, kuid sellega perekonna Rutshinski hädad ei lõppenud, linnaisa oli “avastanud”, et kinoomanikud olid 120 inimesele ebaseaduslikult “aukülalise” staatuse andnud ja piiramatult tasuta pileteid väljastanud. Nagu sellest veel ei piisaks, selgus, et operaatori administratsioonis pole kedagi, kes läti keelega hakkama saaks. “Selline lugupidamatus riigi ja enamuse keele vastu on lubamatu!” linnapea Kārlis Krievs avaldas ajakirjanduse vahendusel oma rahulolematust.

Peagi kaotas kino Koloseum oma monopoolsed õigused linnas. 1924. aasta oktoobris avas uksed uus Pasaciņa kino peaaegu kino Koloseumi kõrval, mis asus Pils iela 18 (praegu Pils iela 28). Uue kino omanik oli linnavolinik, kaupmees Ādolfs Stūre. 200 istekohaga kino asus aadressil Pils iela 25 (praegu Pils iela 27). Ventspilsi elanikel oli nüüdsest suur valik. Filme näidatakse mõlemas kinos iga päev. Uue kino programm on väga rikkalik. Esmakordselt on kinos võimalus vaadata “Naiste iludusvõistlust Lätis”.

Ventspilsi muuseum

Ādolfs Stūre asutas 1926. aastal koos Indriķi Grickusega, Ella Bērmansi ja Kārli Geruckiga (Lätis valminud vanima mängufilmi “Kus on tõde?” kino mehaanikuga)firma nimega “Sabiedrība kino “Koloseum” – A. Stūre” ja nemad ühendasid kaks kino. Järgnevatel aastatel oli igas kinos oma erinev programm.

1929. aastal avati endises Družba saalis (praegu Ventspilsi kultuurikeskus Kuldīgas tänav 18) kolmas kino Moulin Rouge ehk rahvasuus lihtsalt “Punane veski”. Uue kino sissepääs oli maja nurgas, mille kohal oli dekoratiivne pidevalt pöörlev tuulik. Siin toimusid etendused ainult nädalavahetustel.

Ventspilsi muuseum
Ventspilsi muuseum

Kino repertuaar

Kinokülastajate lemmikkino oli Koloseum kino ehk Kolizei, seal näidati peamiselt melodraamasid 1920. aastate kuulsaimate filminäitlejatega. Seal võis näha selliseid meistriteoseid nagu Kasanova vene näitleja Ivan Mozžuhiniga peaosas, Anna Kareņina koos Greta Garboga, aga ka maailmakuulsat Sinist inglit,mis viis 29-aastase näitlejanna Marlene Dietrichi kuulsuse kõrgustele Olgu siinkohal lisatud, et erinevalt muust Euroopast keelustas Läti haridusministeerium filmi, kuna see ei vastanud teatud moraalinormidele, kuid mitte pikaks ajaks. Film, kuigi “lõigatud”, läks siiski Läti kinodesse.

Ventspilsi muuseum

Tõsine katsumus Läti bürokraatlikule aparaadile oli ka esimese helifilmi «Laulvad narrid» näitamine. Kuigi välismaal võeti kõne- või helifilme suure entusiasmiga vastu, valmistasid need meie seaduseteenijatele vaid asjatut peavalu. Seadus nägi ette tekstide kohustusliku tõlkimise läti keelde. Tummfilmidega, kuhu oli väga vähe kirjutatud teksti, probleemi polnud. Aga kuidas on lood rääkivate ja laulvate näitlejatega? Ajakirjanduses avaldatakse erinevaid arvamusi – ühed soovitavad helifilme tajuda tuntud näitlejate külalisesinemisena, kus tuleb hankida erinevad load, teised seavad kahtluse alla helifilmi näitlejate ande (võrreldes tummfilmiga). Olgu kuidas on, Ventspilsis, kinos Koloseum näidati 1931. aasta veebruaris ka esimest helifilmi “Laulev Narr”. Kino omanikud teatasid uhkusega, et edaspidi näidatakse kinos Kolosseumis ainult helifilme.

1930. aastatel said lastefilmid maailmakuulsa Šerlei Temple’iga peaosas populaarseks mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute seas. Väikese armsa tüdruku ilmumine kinoekraanidele filmides “Kräsupäine”, “Haidi” jt. kogunud alati palju publikut.

Ventspilsi muuseum

Erinevalt Koloseumi kinost oli Pasaciņa kino tänavapoiste lemmik. Päevi logelesid nad kinoakende juures, millel olid eredad plakatid ja fotod nende lemmikfilmi tegelastest. Pasaciņa näitas peamiselt kauboifilme – nn vesterneid ja komöödiaid, nagu “Pat ja Patašon”, “Dick ja Daous” jne. Kui Harri Piili nimi plakatitele ilmus, oli kinosaal rahvast täis.

Ventspilsi muuseum

Kolosseumist saab tippklassi kino

1930. aastate alguses koges Ventspilsi armastatuim kino Koloseum olulisi muutusi. Kolosseumi omanikud tegid kinos kapitaalremondi, õigemini suuremahulise ümberehituse. Kino sai oma praeguse kuju. Rekonstrueerimine läks maksma 120 tuhat latti, kuid tulemus oli vapustav. Istekohtade arv saalis oli kahekordistunud, nüüd sai filmi nautida 700 pealtvaatajat.

Pealtvaatajate istmed olid paigutatud kahele tasapinnale: saalis ja rõdul. Tänapäeval on see kombeks, aga 1930. aastatel oli selline istmete paigutus vaid tippklassi kinodes, milleks Kolosseum tehtigi. Parimad kohad olid loožides. Rõdule paigaldati rida loože, mille hulgas oli kõige uhkem nn “Viies Loož”, mis asus keset rõdu ja oli reserveeritud VIP-idele. Saalis olid parteri loožid 4-6 istekohaga, need asusid rõdu all väikesel tõusul.

Saali seinad olid kaetud helepruuni akustilise kangaga. Toolid olid samuti kangaga kaetud. Saali lage kaunistasid kolm hiiglaslikku kristallist ripatsidega lühtrit – ehtsad lühtrid, millest igaühes ei ole vähem kui 50 lambipirni. Enne etenduse algust muutus valgus suurtes lühtrites aeglaselt nõrgemaks, kuni kustus täielikult, kuid ekraanile ilmusid juba esimesed kaadrid. Ekraani allservas oli subtiitrite riba, millele tõlge projitseeriti.Ekraani all oli orkestrile mõeldud spetsiaalne konstruktsioon, mis oli üles seatud tummfilmi näitamiseks. “Vaiksete piltide” saatel mängis pianist – nn “tapiir”. Sageli mängis filmide saatel Konkurence fotosalongi omanik proua Mateus, seansside vahel lõbustas publikut omal ajal populaarne meelelahutus meister Rutkovskis. 1930. aastatel lülitati kinoprojektori kõrval sisse helisalvestisega plaat, hiljem asendati see filmilintidega, millel oli juba paigaldatud optiline fonogramm salvestatud heliga.

1939. aasta sügisel, kui vahetusid kino omanikud, jätkas tegevust vaid üks kino. Endine Koloseumi kino jätkab tööd uue nime all – Aina.

Ventspilsi muuseum

Sarnased artiklid

Sarnased artiklid

Kalender päeva sündmustega Ventspilsis ja selle ümbruses

Järgnege meile